Kui tiksun kaua samas rutiinis, siis saan kurjaks ja hakkan kaklema. Tga enamasti kisun tüli tühjast tähjast. Nüüd me siis kaklesime natuke ja selle tulemusena võtsin oma tatised lapsed ja abikaasa kaenlasse ja sõitsime Värskasse. Ujuma ja sööma ja ööd veetma. Ujusime, nautisime kohalikku kohvikut, magasime hotellis päevaund ja tulime õhtul enne ööd tagasi. No oma kodu ikka kõige kallim. Lapsed haigemaks ei jäänud, kuna nad ei külmetunud. Sealne veepark on eriti sooja veega ja hotell asus samas majas. Hotellis paraku ei antud beebivoodit ja kuna beebivoodita ei saa last suurde voodisse monitoriga magama jätta ja telekas toas oli pisem kui mu läptop, tulime tulema. Lootsime Tga kahekesi, kui lapsed magavad, hotelli kohvikus istuda või ujuda või jalutada, aga kus sa siis jalutad, kui lapsi pead valvama, et keegi maha ei kuku. No ja toas ei saa telkut ka vaadata, kuna silmad ei seleta ja nii me tulime. See Setomaa kant on väga ilus. Suvel tahaks kindlasti sinna avastama minna. Sanatoorium ise oli peamiselt piiritaguseid venelasi täis, aga üksteist me ei häirinud. Tore elamus ja rutiinile vaheldust kah.
Homme olen oma tatitõbistega kodus ja ravime end. Vahel tuleb mõtete defitsiit, mida nendega ette võtta. Eks nad toimetavad väga hästi ka omapead, aga mul on mingi kiiks, et ma pean ikka oma lastega tegelema ka. No ja siis ma tegelen :D Aga nad koos pigem segavad üksteist ja kui ühega tegelen, on üks omapead ja teeb pahandust või kui Noraga mängin, tuleb Lene segama. Üks igavene trall, mängud ju ei klapi. Aga saame hakkama.
Minu suurem armas nihverdis:
Ja pisem präntsik:
Ja pisem präntsik:
No comments:
Post a Comment