Igaühel omad kiiksud

Käisin täna KSAs uuringutel, et teada saada, kas mulle sobib laserop või ei. Uuringud olid aeganõudvad, mõned ka ebameeldivad, aga osutusin sobivaks. Optometrist uuris, et millal siis nüüd opi aja paneme. Jäin teda päranisilmi vaatama, et mis mõttes. Ma ei olnud üldse opiga arvestanud, olin suht kindel, et ma ei kvalifitseeru. Ja nüüd kohe opile? Ei-ei! Olen terve teadliku elu kandnud prille, nad on osake minust. Hommikul esimese asjana prillid ette, õhtul viimase asjana öökapile. Arvestades mu noort iga ja tervet elu prillikandjana, olen loomulikult aeg-ajalt põdenud nende pärast. Aga siiski! Ma ei oskakski olla ilma. Nii, et ma nüüd mõtlen ja ei pane veel aega kinni :) Vabatahtlikult prillipapa...

 

Potil nagu naksti

Kahe lapse kogemusega võin öelda, et last pole mõtet potile harjutada. Laps hakkab seal käima ise, kui õige aeg.  Nora-Liis oli 2. sünnipäevaks täielikult mähkmetest vaba. Lene-Mai võttis paar päeva tagasi kätte ja hakkas lambist poti peal käima. Ja nüüd käbiki ise ja järjepidevalt. Ööseks ja välja panen küll igaks juhuks mähkmed, aga toas on ilma. Siiani pole õnnetusi juhtunud nende paari päevaga. Vanust on Lenel praeguseks 1 a 7k, igati graafikus meie pere standardite järgi.

Lutita tita!

Lene-Mai ja Nora-Liis on mõlemad palavalt armastanud oma lutte. Ja sama innukalt on nad neid kaotanud. Nora-Liis sai oma lutist lutiotsa mahalõikamise teel lahti vast pooleteist aastaselt. Lene-Mai viskas oma luti õues minema ja kuna seda leida ei õnnestunudki, hakkasime ka teda võõrutama. Kurb, väga kurb. Kui ikka iga päev 14 h päevas oma sossut oled lutsutanud ja üks päev teda enam lihtsalt ei ole... kurb. Magamajäämistega tekkis raskusi. Lutiga võttis see vast kuni 10 minutit aega, ilma lutita on täna juba neljas päev, ent magamapanek kestab 1-2h. Voodis ta sehkendab, laulab, mängib, enam paaniliselt lutti ei nõua, aga magama jääda ka ei oska. Ehk laheneb see teema nädalaga. Nüüd on muidugi kisa ka rohkem. Enne oli vaikuse saamiseks vaja vaid "punn" suhu panna, nüüd on õnne korral abiks leivakäär või siis kõrvatropid. Sammud iseseisva elu poole...

2011 suvi

Suvi on olnud pikk ja kuum nagu eelmiselgi aastal. Nüüd augustikuus on õhus juba kargust ja ööd on jahedad. Ootan sügist! Harjumatu tunne, ent kui suve saab kogu rinnaga nautida, siis võibki sügis tulla värviliste lehte ja kummikute-hooajaga. Sel sügisel on meie peres palju uut ees! Mina lähen taas tööle. Ootusärevus on hinges ja iga päev loen materjale, et taas teemaga end kurssi viia. Nora-Liis läks kodu lähedal asuvasse lasteaeda. Praegu on ta seal teist nädalat ja väga-väga rahul. Loodan, et see nii jääbki. Lene-Maile tuleb üks tore hoidja, kes meil kodus käima hakkab. Tutvumine on veel ees. T kolib tööl uude majja.

Seniks naudime suve lõppu ja proovime niipalju kui kannatab soojades Lõuna-Eesti järvedes ujumas käia. Selle aastane lemmik on meil Tamula. Juured mul ka ju kuskil seal...

Lõbus elu

Nora-Liis: "Ettevaatust! Värske närv!"

Emme: "Lene-Mai, kui mähkme ära võtad, siis lähed poti peale, kui pissihäda tuleb!"
Lene-Mai: "Blää-blää-blää..."