Jumala loomaaed...

Käisime täna taas maal oma maja kõpitsemas. T oli redeliga taeva all ja mina sehkendasin lastega maja ees lauahunnikute vahel, kui äkki ehmatusest kiljatasin. Silmanurgast nägin, kuidas pisike must elukas minust  meetrikauguselt teise lauahunnikusse sibas. Taganesin kiiresti ja jäin uurima, kes või mis see oli. Aga ma ei olnud ainus uudishimulik - salapärane olend tuli ruttu peidust välja ja jäi meiega tõtt vaatama, siis puges taas lauahunnikusse ja tuli teiselt poolt hunnikut taas välja meid uurima. See vahva peitusemäng kestis oma 5 minutit ja meist heal juhul meetri kaugusel. Ma ei ole varem sellist looma kohanud ja ime, et metsloom meid ei kartnud. Ega ta pikalt ühel kohal püsinud, aga näitas end piisavalt tihti, et ka lastel huvitav jälgida oleks. Pisiolend oli  pika musta värvi saleda kehaga, nii 10 cm pikk, pluss veel saba.  Ilus musta värvi, valge kaelusega isend. T-le naersin, et meie oma mini-taksikoer :) Tegelikult on tegu vist nirgiga. Vaat siis loodust! Eelmisel korral kohtusime mustade pisikeste sisalikega ja suured rohutirtsud saevad ka maja ümber unelauluks lõputult oma viiuleid. Loodus tungib kahel käel meie õuele!

Pottsepal masu

T: Tead, Nora-Liis, meil tuleb üks pottsepp külla. Kas sa tead, mida pottsepp teeb?
Nora: Eee...tean küll.
T: No, mis ta siis teeb?
Nora: Sööb muru!

Pisipiiga näitab iseloomu

Nüüd on see siis käes! Nimelt emmeka-periood. Mul on ääretult tubli mees, ütleks lausa, et parim isa, kes lastele olla saab. Ei karda ta mähkmeid vahetada, lastega omapead jääda, kui mul vaja kuskil ära käia, öösel kordamööda titat rahustamas käia... Kasutasime võimalust, et saame mõlemad pea terve esimese aasta titaga koos kodus olla ja Lene-Maiga tegelesime küll vist täitsa 50:50. Seda enam ma imestan, et nüüd, kui Lene on kohe-kohe 8 kuud saamas, on kõigest hoolest ja armastusest hoolimata vaid emme see oluline. Kui lõunaunest issiga ärkab ja emmet silmapiiril pole, on suunurgad allapoole ja terve õhtu möödub virinal. Välisukse seosest äraminekuga saab ta samamoodi aru, mistõttu välja minnes, peab teinepool Lenega kuskile tahatuppa kaduma, et tita aru ei saaks, et keegi lahkub, muidu on taas kurbus majas. No ja emme süli rahustab kõik nutud ja jorinad, seda loomulikult ka.

Õnneks on Lene-Mai meil siiski suhteliselt iseseisev piiga. Mängib väga ilusti omaette, kui ma kuskil läheduses platseerun. Saan vabalt kududa või lugeda või Noraga joonistada. Vahel tuleb muidugi kallistamishoog, siis võetakse emme sihikule ja sikutatakse end mu najal püsti. Kalli-kalli tehtud, on vaja jälle maailma avastama minna. Süles on ju ahistav. Oi, ta on vahva põnn! Meie armas kallis Lene!