Saturday, September 11, 2010

Pisipiiga näitab iseloomu


Nüüd on see siis käes! Nimelt emmeka-periood. Mul on ääretult tubli mees, ütleks lausa, et parim isa, kes lastele olla saab. Ei karda ta mähkmeid vahetada, lastega omapead jääda, kui mul vaja kuskil ära käia, öösel kordamööda titat rahustamas käia... Kasutasime võimalust, et saame mõlemad pea terve esimese aasta titaga koos kodus olla ja Lene-Maiga tegelesime küll vist täitsa 50:50. Seda enam ma imestan, et nüüd, kui Lene on kohe-kohe 8 kuud saamas, on kõigest hoolest ja armastusest hoolimata vaid emme see oluline. Kui lõunaunest issiga ärkab ja emmet silmapiiril pole, on suunurgad allapoole ja terve õhtu möödub virinal. Välisukse seosest äraminekuga saab ta samamoodi aru, mistõttu välja minnes, peab teinepool Lenega kuskile tahatuppa kaduma, et tita aru ei saaks, et keegi lahkub, muidu on taas kurbus majas. No ja emme süli rahustab kõik nutud ja jorinad, seda loomulikult ka.


Õnneks on Lene-Mai meil siiski suhteliselt iseseisev piiga. Mängib väga ilusti omaette, kui ma kuskil läheduses platseerun. Saan vabalt kududa või lugeda või Noraga joonistada. Vahel tuleb muidugi kallistamishoog, siis võetakse emme sihikule ja sikutatakse end mu najal püsti. Kalli-kalli tehtud, on vaja jälle maailma avastama minna. Süles on ju ahistav. Oi, ta on vahva põnn! Meie armas kallis Lene!

2 comments:

  1. Sel tirtsul energiat jätkub! Terved ja hakkajad mõlemad! Kuid ega laps rumal pole- see kes süüa annab on ikka rohkem väärt! selge juba väiksele lapsele.

    ReplyDelete