Rahulikud jõulud koos sugulastega on meie pere traditsioon ja olen siiralt rõõmus, et meil on palju inimesi, kellega tähtsatel pühadel kokku saada. Nüüd koguni kahes kohas, küll eesti eri otstes. Ehk täitub kord me soov kõik armsad jõulude ajal meie poole korraga kokku saada. Ehk kunagi...
Vahepeal põikasime ka Otepääle möllama. No see loodus seal on fantastiline!
Aastavahetusel olime Tartus. Sõime ja jõime, vaatasime telekat, põletasime säraküünlaid ja imetlesime kuuske ja rõdukaunistusi. Lene-Mai läks oma rutiini järgi kl 8 magama, Nora-Liis sai loa esimest aastat kaua üleval olla. Lene-Mai ärkas samuti ise 15 min enne südaööd ja nii pakkisime end kõik sisse ja läksime katuseterrasssile ilutulestikku vaatama. See oli vägev! Kõik said osa!
Aga nüüd möödub aeg uut pidu planeerides. Väike preili saab õige pea aastaseks ja mul mõlgub mõttes nii mõndagi. Kurb on muidugi see, et pool meie lõbusast seltskonnast ei saa peole tulla - kes ei taha vanuse tõttu talvel pikka maad sõita, kes on haiged, kes jageleb ülejäänud suguvõsaga, kes on välismaal.... Aga siiski, pidu tuleb uhke! Kringel on tellitud, T lubas isiklikult salati tükeldamise enda õlgadele võtta, minul on plaanis üks kiisutort ette võtta. Paar päeva tagasi küpsetasin ciabattasid ja tegin ürdivõid, et kas sünnivad süüa, kui neid pakun ja oh, kui head tulid, seega ka need lähevad sünnipäeva lauale suupooliseks.
No ja siis snäkki-värki juurde ja pidu võib alata :) Pool kingitust on auto pagasnikus ootel ja teine pool saabus vist täna Tallinnast Tartusse. Eesti on ikka nii väike, otsi oma soove nagu nõela heinakuhjast. Nora-Liis igatahes ei jõua õe sünnipäeva ära oodata. Loeb kalendrist iga tunni järel päevi. Lene-Mai ei saa veel asjale pihta, aga küll õigel päeval on temalgi huvitav.
A ja veel... nüüd olen ma vist ehtne koduperenaine. Vabal ajal koon, küpsetan ja ...kmmkmm... käin trennis. Koon ma nagu ehtne vanaema. Viimase poole kuu jooksul on Lenele valminud öökullidega vest, uus müts, kuna vana oli lootusetult väike ja mahakudumisel on pontšo kevadeks.
Täna, kuna T oli kodus ja aitas lapsi vaadata, tegin ühe superhea kanapitsa. Parimad ja kiireimad pitsapõhjad saab Vilma pitsapõhjapulbrist. Kuna T armastab õhukesi pitsapõhjasid, siis teen poolest pakist pulbrist korraga plaaditäie. Siis jääb mõnus õhuke põhi. Peale läks mu ema tehtud viimase peal letšo (sibul, paprika, tomat), praetud kanafileetükid karriga, värske basiilik ja juust. Nämm-nämm... Lene-Mai on nüüd meil preili. Tema oma titepüreede peale hakkab solvunult kisama, pitsat tahtis noh. No ja kuna ma ilma soolata teen viimasel ajal süüa, et Lene ka saaks, siis ta meie toidu peale enamuse ajast ongi. Teised saavad hiljem soola juurde panna ja tegelikult, midas vähem soola meilegi, seda parem. No ja siis magusaks tegin ühe jõhvika-martsipanipidusaia. See tuli ka väga mõnus. Jõhvikad on pärit mu ema usinate sõrmede vahelt :) Aitäh! Aga hirmus hapud on nad!!! Martsipaniga koos saia sees olid aga hirmus head. Retsepti sain siit: http://liisil.blogspot.com/2011/01/martsipani-ja-johvikatega-pidusai.html
No ja siis käisin täna veel trennis ka. Olen kaks kuud käinud 2-3 x nädalas trennis Bodypumbis. Üritan trenniharjumust sisse juurutada. Ja lõõgastab üks õhtune trenn superhästi. Mõtted lähevad lastelt eemale ja teed midagi vaid endale. No ja suvi tuleb... Igatahes on figuur palju parem. Jätkan samas vaimus. Õnneks käib ka T trennis, nii me siis õhtuti vahetustega spordime. Nädal tagasi hakkasin ka toiduga piiri pidama ja kilod kukuvad. Elu on lill, eks ole!
Nüüd ma siin surisen oma lihaseid ja tinistan armsa abikaasaga imepisikest pokaali veini. Ilusat õhtut!
Kenad kudumid! Vanal ajal sõid lapsed suurte toitu siis, kui hambad suus. Keegi ei surnud maha ka soola hulga pärast. ( ma isiklikult pole soolaga kunagi liialdanud, magedat toitu pole ka lastele andnud?) Lene on ju suur tüdruk juba, pole vaja pabistada. Kõik sobib, kui kõhtu lahti ei tee, seejuures ka piim. Proovitaksegi katseeksituse meetodil läbi.
ReplyDelete