Rhodos

Täiesti eksprompt sai ettevõetud reis Rhodosele. Olime lõunamaareisi kaalunud pikalt ja lõpuks, kui vaagimisest ja kaalumisest villand sai, tuli reis lihtsalt ära teha. Olime Tga vahepeal kahekesi käinud nii Dublinis kui Milanos nädalalõppe nautimas, aga hing tahtis ikka lõunamaapäikest ja lebo. Kodune stress - korista, lõbusta, tee süüa, hakkas ka ajudele ja selline mõnulemisreis aitab sel puhul hästi mõtted mujale viia. Tagasi tulles on vaatenurk teine ja saab taas uue energiaga kodusesse ellu sukelduda.

Mida siis Rhodose kohta öelda? Inimesed on supersõbralikud, hoolivad klientidest ja lastest. Oma retkel mäe otsa Liblika orgu põikasime läbi suvalisest külapoest, kus oli müüjaks inglise keelt mitte valdav ja paari hammast omav kohalik vanamees. Kehakeelega sain kõik selgeks tehtud, mida otsin (kummelitee näiteks) ja papi pani veel reisu peale meile kaasa kommi ja mulle ja Tle maisvad magustoidupaketid (ilma rahata!).

Falirakis turistide promenaadil käisime korduvalt ühes tavernas söömas, kus omanik meid rõõmsalt teenindas, juttu käis ajamas ja teisel korral, kui toiduga kauem läks, käisid kelnerid lastele, kes nihelema kippusid, laule laulmas, kreeka keelt õpetamas ja nalja tegemas. Kliente hoitakse, sest ärid on pere omanduses ja igast kliendist sõltub nende sissetulek. Seega loodetakse, et sa ka teist korda tagasi tuled.
Kreeka toit on mmmmmaitsev. Korduvalt arutasime Tga, et ka Tartus võiks olla Kreeka restoran, kust saaks toitu kaasa tellida. Moussaka, dolmas, souvlaki, jogurt meega, pitad...mmm.... Mitte vürtsikad, aga väga hästi maitsestatud. Kreeka salat oma mahlaste tomatite ja magusate sibulatega oli hoopis erinev Liblikate oru mäe otsas kloostris, kus maitsestamiseks oli kasutatud lisaks oliiviõlile veel miskit, mistõttu salat hoopis uue nüansi sai. No igatahes nautisin söögikordi väga.
Loodus oli nagu ikka... kuiv ja igerik, kaljud, kitsed :) keset mägiteid, sinine-sinine Vahemeri, mis värviga küll peibutas, ent soolasusega peletas, hirmpalav keskpäev ja mõnus pidev briis.
Saar iseenesest oli räpasem, kui Kreeta ja seetõttu väga ei paelunud. Palju pooleliolevaid/mahajäetud maju ja prügi. Samas Rhodose linn ise oli täiesti vaimustav ja teinekord keskenduks just sellele, sest laste tõttu jäi vanalinn veel põhjalikult avastamata.

Lapsed olid super reisisellid. Lennusõidud kulgesid täitsa rahulikult, Hanna-Loore tegi üleväsimusest tagasilennul startides paariminutilise kisa, aga see oli ka kõik.

Omamoodi meeldejääv oli logistiline hullus. Lennuk maandus tunniajalise viivituse tõttu öösel veidi enne kl 2. Taksoga läks aega ja oma autoga startisime Tartu suunas kl 3. Uni oli meeletu ja plärasin terve tee, et Td üleval hoida, tema juhtis. Kl 5ks, kui päike tõusis, jõudsime koju. Lapsed muidugi magasid terve tee. Super reisikaaslased.

Et siis polnud midagi hullu. Patareid on täis laetud ja mõneks ajaks reisikihk summutatud.