Täna oli esimene öö, kui Hanna-Loore (jah, meie pisike sai omale nime!) terve öö jutti magas. Loomulikult oli öö pikitud söömis- ja kakamispausidega, aga ei olnud tundidepikkust kisa nagu kõigil eelmistel öödel. Ka kahe eelmise tütrega mäletan, et esimesed 2 nädalat olid päris hirmsad, kuna laps öösiti lhtsalt röökis. No ja kuna kolm on kohtuseadus, siis see mind seekord enam ei loksutanud. Aga nüüd....esimene vaikne öö. Juhhei!
Vaatab, mis tuleval ööl saama hakkab.
Praegu on tibi igatahes vannitatud, mütsike peas ja tudub magusasti oma 3 -tunnist iluund. Sööb ta meil päeval iga 3 h tagant ja öösel...vist kogu aeg? Sest ma jään ise teda söötes magama ja nii me koos siis sööme/söödame/magame.
Sünnikaal on igatahes tänaseks tagasi (kaalulangus sünnijärgselt oli 5%), nii et selle üle kurta ei saa.
Kroonika huvides mainin, et äia kingitud Robusta pargiroos sai täna maha istutatud. Mina kui äsjasünnitanud hädine naine brigadiirisin abikaasat, kes usinasti kaevas-kastis-muldas, aga maha me ta saime. Vaatame siis suvel, kuidas nende õitega jääb. Sügisel maha istutatud 3 sorti kevadlilled (tulbid ja miskit veel ja siis veel miskit - no üldse pole meeles) on hoogsalt lehed välja ajanud, isegi õiepungad paistavad. Ootame-vaatame. Naabritel tulbid ammu õites, aga ehk meil see alguse värk.
No comments:
Post a Comment