Andke kannatust!

Kui ma töölt koju laekun kl 14 paiku, no siis lihtsalt ei viitsi miskit teha. Laekun raamatuga horisontaali ja mõnulen vaikselt. Ja kui mõnulemisest saab küll, siis hakkan vinguma. Noh, et miks ma ilusa ilmaga pean siin nelja seina vahel olema, oleks maal, vaataks oma tomatitaimede juurdumist, planeeriks peenraid, trimmerdaks muru... Kahjuks ei saa end  maal veel sisse seada, aga nii tahaks. Kevadest sügiseni tundub see korterielu ikka õige masendav. Väljas on linnud ja päikesepaiste. Toas tuleb uni peale. Ja kaua sa siin linnas mööda tänavaid jalutad, kui tahaks näppe hoopis mulda pista.  Nädalavahetusel käisime maal tomateid istutamas, oli ikka hullult sääski. Ime et me ühes tükis tagasi saime. Aga no sellele ma praegu ei mõtle, sääsed on mööduv nähtus.