Täitsa kohutav on see haigus. Olla ei saa, muudkui sügelevad. Kudumishaigus siis.
Lõpetasin just omale ühe suvise pluusi. Mõtlesin, et pean nüüd vahet, jääb aega õhtuti raamatute lugemiseks. Aga ei... Kompromissina kudusin Nora nukule salli ja mütsi on ka nukule vaja. Ja juba leidsin vahva mustri Nora uue kampsuni jaoks. Lootusetu, ma ütlen!
Kusjuures kui koon lastele, on kõik super. Aga kui koon endale, siis on kudum kas liiga kitsas või lai või liiga lühike. Sada häda ühesõnaga. Võib-olla olen liiga kriitiline, aga ise tehtud asi võiks ju eriti hästi sobida, kuna modelliks olen ise.
Mul on endal kahju, et noorest peast jäi kudumata. Nüüd teen ja mõtlen kui palju aga olen tühja raisanud. Sa oled ikka vahva eesti naine- koob, keedab, küpsetab. Mida veel tahta?
ReplyDeleteAega selle kõige jaoks :)
ReplyDelete