Tuesday, July 31, 2007

Unekool

Otsustasin nüüd oma last "kasvatama" hakata. Seni dikteeris tema, kuidas meie peres asjad käivad, nüüd võtan mina ohjad oma kätte. Nimelt jääb ta meil magama kaisus. Kui ta juba tudub, tõstame ta oma voodikesse ja rahu majas. Aga minul sai villand, kui juba teist päeva laps ei mõelnudki magama jääda, ronis aga mööda voodipeatsit edasi-tagasi, ähvardades alla kukkuda ja sõi mu närve. 2 x päevast magamist ja ööuni = 3h lapsevanemale raisatud aega last valvates, üritades teda magama panna.
Mõtlesin varem, kuidas saavad emad oma lapsi piinata unekooliga (laps jäetakse oma voodisse nutma ja käiakse teisest toast teda regulaarselt lohutamas, kuni harjub ise magama jääma) ja nüüd olen samasugune. Kui lapsel on uneaeg, siis peab laps magama ja mina ei pea tal 2h kõrval lamades lage imetlema. Nagu mina ütlen, nii on! :)
Seega 1. päev
kõigepealt üritasin vanaviisi enda kõrval teda magama panna, ei jäänud, lällas tunnikese. Siis sain kurjaks ja tõstsin ta meie voodi kõrvale oma voodisse. Kuna ma ei talu mõtet, et laps arvab, et jätsin ta maha, istusin meie voodil edasi ja kudusin omaette, üritades lapsele minimaalselt tähelepanu pöörata. Kui väga hulluks läks, laulsin unelaulu ja panin ta 2 x pikali. Südantlõhestav nutt kestis 25 minutit, laps seisis püsti, kallid mänguasjad käes, vaatas ainiti mind ja röökis. Oli kurb, aga õnneks olin ma parasjaguvihane ja suutsin seda taluda. Kui siis 25 min pärast ta uuesti pikali panin, jäi ta pea silmapilkselt nuuksudes magama. Keegi targem võiks aga nõu anda, et on see ikkagi hea, kui ma samas toas olen ja ta mind näeb? Ja kas ta millalgi ise ka väsimusest pikali plaanib minna või jääbki ta püsti tukkuma, kui teda pikali ei pane? Täna siis 2 katsumust veel - teine lõunauinak ja õhtune magamajäämine. Saime ööseks 6h tissimisvahe sisse harjutatud, saame lapse oma voodisse magama ka. Loomulikult oleks seda pidanud varem tegema. Aga nii armas on, kui väike piimalõhnane beebi su kaissu sooja poeb ja ega ma olen ju kõige targem ema ja ei kuula teisi :))) Teise lapse harjutan sünnist saati oma voodisse!

1 comment:

  1. Sinu jutu peale tuli meelde, kuidas ma poja magama panin.Hetkel ta 12.Aga sama moodi, lapsel hoidsin käest, laulsin, hoidsin silmsidet ja nii iga jumala õhtu 1-2h. Kohutav oli. Lõpuks harjus vanavanemate kaisus magama minema, see oli veel hullem. Ja siis lubasin endale, et kui kunagi peaks veel mõni laps tulema, sama viga ei tee.Teise lapsega olin targem - raudne ei meie kaissu unele! Igal inimesel oma voodi. Ja nii ongi, tüdruk ei ole meie voodis ühtegi kaisuund maganud, kätt pole hoidnud ja magamised pikad ning rahulikud. Pudel suhu, lapsele tekk peale, uks kinni ja voilaa, uni tuli :DAinus mure on tüdrukuga lutipudel, ei saa sellest kuidagi lahti...Aga küll Sul kõik paika loksub, ole vaid tugev ja järjekindel ;)

    ReplyDelete