Tõusulainel

Paar kuud oli mul periood, kus ma ei tahtnud mitte kedagi näha. Mitte kedagi külla kutsuda, mitte kellelegi külla minna, mitte kellegagi rääkida. Tegelesin lapsega, lobisesin mehega ja mõtlesin sõbrannadele vabandusi välja, miks ma kokku saada ei saa. Täielik nullseis oli... Suhtlemiskriis.
Nüüd on vastupidine seis: tahaks uusi tutvusi, kutsun vanu tuttavaid külla ja lehvin mööda sünnipäevi, kus loodetavasti, mida rohkem võõraid nägusid, seda uhkem. Imelik see inimloomus! Ühesõnaga praegu on mu seltskondlik elu tõusulainel. Peale mõõna on a-la-ti tõus. Kahjuks peale tõusu tuleb taas mõõn...

Täna sain omale õmblusmasina. Jibidi-jei! Nüüd saan uude kodusse kardinaid ja istepatju vuristama hakata. Tegelikult veel ei saa, sest me pole värve veel päris paika pannud, aga hea on teada, et mil iganes tuleb tahtmine, on mul olemas kõik vajalikud vahendid, et mõtteid ellu viia.

Ja laupäeval käisime Nora-Liisi vanaisa sünnipäeval. Vanaisal ja Nora-Liisil on vanusevahet täpselt 60 aastat. Milline portsjon elukogemust ja milline hunnik maailma avastamist sinna vahele mahub!
Sünnipäeval oli üks teine beebi ka, kes Norast 1,5 kuud vanem. Nägi välja meie pisi kõrval 2 korda pisem. Kas on meil hiiglane või on teine tüdruk päkapikk, võta sa kinni!