Käisime eile lapsega õhtul lastehaigla erakorralises vastuvõtus. Nora-Liis on juba 2 päeva hüperaktiivne, rahutu ja õhtuti nutab lohutamatult. Kuna kõik see algas peale laupäevast sünnipäeva, kus tagantjärele informatsioonina oli ka viiruslikku kõrvapõletikku nakatunud beebi ja palavikus köhiv peokülaline (nii tore, nii tore!), siis kahtlustasin, et äkki vaevab Nora-Liisi ka kõrvavalu.
Nagu oligi ette teada (olin selleks õnneks juba tee peal valmistunud), siis esimene arsti reaktsioon seal oli, et hmh, miks te perearsti juurde ei lähe. Ise vaatas teatraalselt kella. Et umbes miks teda sellise asjaga tülitatakse. Hästi tõre tädi oli. No tore on, kell oli 9 õhtul, andke mulle perearst, kes sel ajal vastu võtab. Pealegi ei usalda ma Nora-Liisi suhtes oma perearsti, kuna kui Noral olid alguses gaasid, siis soovitas ta anda kõhulahtistit. Kui tema harimiseks ütlesin, et näed Protexin aitas lõpuks gaaside vastu, siis ajas ta silmad suureks, et pole kuulnudki. Daah...
Arstid on siinmail üldse väga vihased kujud. Kui minna õhtul valvearsti juurde, siis on arst kindlasti kuri, et ei lasta tal magada. Minu teada saavad arstid öövalve eest täitsa korralikku raha ja pole see neile mitte magamise eest. Loogiline ju, et kui oled valves, siis tulevad sinu juurde patsiendid, kel on probleem. Absurdne paralleel oleks, et poemüüja kaupluses pööritab su peale silmi, et näed, nüüd ma ei saa ajalehte lõpuni lugeda, kas kõrvale poodi ei või minna!?!
Ühesõnaga arstidel oleks vaja siin Eesti riigis kõvasti rohkem empaatiavõimet. Tuletage mulle seda meelde, kui ma 30 aasta pärast samasugune toriseja olen!
Aga Nora-Liis tunnistati terveks. Polnud häda midagi. Ju on kasvuraskused :)
No comments:
Post a Comment